Tegevused
Väikese inimese areng- emotsionaalne, sotsiaalne, hariduslik ja hilisemas elus ühiskondlik heaolu ning toimetulek sõltuvad nii vanematest kui ka lapse juhendajatest. Esmalt peab teadma abivajava lapse võimeid, vajadusi, tema iseärasusi, aga ka kõne ja keele kasutamise taset ja psühhomotoorseid oskusi. Seejärel saab tema arengut parimal viisil toetada.
Lapsed vajavad mänguks, õppimiseks, vaimseks, kehaliseks, sotsiaalseks, emotsionaalseks, kõlbeliseks ja loovuse arenguks soodsat õhkkonda. Pakub seda kõige enam siiski kodu, seejärel lasteaed, siis kool.
Õpetajat saab ja peab usaldama, aga õpetaja vajab kindlasti ka nõustamist ning kindlust omas töös. Seega vajab ta tuge eripedagoogi / logopeedi/ psühholoogi näol, et toetuda positiivsetele võimalustele laste arenguga seotud tegevustes. Lasteaed suudab tagada lapse sujuva ülemineku lasteaiast kooli, kui lapsevanem usaldab üheltpoolt õpetust lasteaias ja teisalt võtab ise osa oma lapse/ laste suunamisest ja arendamisest.
Lapse kõne ja väljendusoskuse areng on muude oskuste ja tegurite seas üks olulisemaid näitajaid. Seda nii lapsevanemate, kui ka klassiõpetajate hinnangutes.
Lugema-kirjutama õppimise tähtsaim alusoskus on häälikanalüüsioskus, s.t. laps suudab nimetada sõnas olevad häälikud nende esinemise järjekorras, öelda, mitu häälikut on sõnas, määrata hääliku olemasolu või selle puudumise. See on lapsele jõukohane viimasel aastal enne kooli.
Lastel vajavad arendamist baasoskused :
- sõnavara,
- lauseehitus,
- grammatika ja
- tajuoperatsioonid
Laste arendamiseks ja/või õpetamiseks peab tema juhendaja/õpetaja teadma, mida laps oskab ise teha ja mida suudab abiga, kes last aitab või toetab, millised on olulised abivahendid, materjalid jne.
Õpetaja saab varakult märgata lapse arengu mahajäämust, eripärasid või andekust, kui ta hindab oma laste arengutaset ja analüüsib nende toimetulekut igapäevaselt. Kui vanemad on kodus lapse arendamisega tegelenud, siis oskavad lapsed kuulata, märgata loetust olulist, teha järeldusi, fantaseerida ning jutustada. Laste sõnavara on rikas ning koolis ei jää nad hätta eneseväljendusega.
Nii saame luua vundamendi õpioskustele, mis annavad lastele lähtealuse koolis hästi hakkama saada.
Kõige olulisemaks pean töös lastega:
- Eduelamust ja laste rõõmsat hoiakut, sest endast lugupidamine ja eneseusaldus on olulised omadused, mida laps vajab, et temast saaks enesekindel täiskasvanu.
- Individuaalset tööd, kus tähtsal kohal on lapse isiksuse arendamine nii taju, mõistmise kui mõtlemise poolelt
Siiski jääb vaatamata teadlikkusele ja lakkamatule infohulgale ometi palju saladuseks.
Mispärast üks laps mõistab öeldut, põhjus-tagajärg suhteid, reguleerib oma tegevusi sisekõne abil, oskab kasutada ruumi- ja ajamõisteid, tunneb värve, moodustab konstruktsioonilt ja grammatiliselt õigeid lauseid, oskab kuulata ja jutustada, teine laps aga teeb seda vähe või konarlikult.
Järjest rohkem on koolis lapsi, kes ei tule seal toime just keele ja kõne tasandil kõnelisi oskusi kasutades.
Samas on näiteks koolieelses eas ka raske ja keeruline laste oskusi ja võimeid hinnata, sest laste võimeid ja oskusi või ka oskamatust on keeruline eristada. Erinema hakkavad lapsed üksteisest silmnähtavalt esimestes klassides. Ja ometi on võimalik lapse arendamisse sekkuda.
Lapse jälgimine mängus, tema mänguoskused, igapäevatoimingutes hakkamasaamine, kaaslastega/ täiskasvanutega suhtlemine, emotsionaalne seisund ja käitumine, tähelepanu, taju, mälu, mõtlemine, mitteverbaalne ja verbaalne suhtlemine, kõne mõistmine ja kasutamine – kõik need mõisted kõnelevad lapse üldise arengu hindamisest ja/või kirjeldamisest.
Oluline on lapsega koos olla ja mängida. Hilisemas eas on tähtis luuaja osata hoida lapse/lastega kontakti. Sellel põhineb usk võimetesse, usaldus, motiveeritus osaleda õppimises. Samuti on tähtsad turvatunne ja lähedus – nagu lapse üldise arengu puhul. Koos olles tuleb aga palju rääkida, see ongi esimene ja kõige tähtsam nõue.
Logopeed/eripedagoogi poole võib pöörduda, kui:
- lapsel on kõnehäälikute kasutamise oskus väiksem ealise normi piirist. Kõnes ilmneb see häälikute ärajätmise, moonutamise, asendamise või ringipaigutamise kaudu;
- laps ei räägi eakohaselt lihtsate sõnade ja lausetega: jätab ära lauselõppe, teeb mitmesuguseid vigu sõnade kasutamisel, jutustamisel ei oska sündmusi järjestada;
- kõnest arusaamine ei ole eakohaselt arenenud: esimesel eluaastal ei reageeri laps tuttavatele nimedele, 1,5 aastaselt ei oska nimetada tuttavaid ümbritsevaid objekte, 2 aastaselt ei saa aru talle esitatavatest lihtsatest nõuetest. Hiljem ei saa aru eitusest, küsimustest, võrdlustest, samuti hääletoonist ja/või žestidest;
- lapsel esineb kogelust, kõnehirmu vm.
- tundub, et lapse kõne ei ole korras, sest halb kõne saab takistuseks lapse hilisemas elus, seetõttu ei tohi jätta lapsele vigast hääldust
- kõneprobleemid takistavad lapse edasijõudmist koolis.