Kõneerivajadused

Suulise kõne arengu probleemid on eelduseks ka kirjaliku kõne probleemsele arengule. Lugemise ja kirjutamise raskused on aga aluseks üldistele õpiraskustele ja siitkaudu akadeemilisele jõudlusele laiemalt.

Kõnepuuete all käsitletakse nii kõnehäireid (ajutised, mööduvad) kui ka kõnepuudeid (kõnefunktsiooni osaline või täielik puudumine). Kõnepuude puhul on lapse arengus tegemist kõrvalekaldega, mis põhjustab suuremaid või väiksemaid raskusi eneseväljendusel või toimuva mõistmisel ning sotsiaalsele normile ei vasta kogu kõnetegevus või selle komponendid. Kõne- ja kommunikatsioonipuudeid esineb sõltuvalt kriteeriumist 3-20% kooliealistel ja ligemale 10% koolieelikutel, seejuures poistel kaks korda tihedamini. Tegemist on sageduselt teise HEVga õpiraskuste järel. Kui puude bioloogiline aluspõhi on teada, siis nimetatkse kõnepuudeks. Kui põhjus on ebaselge, siis on tegemist funktsionaalse kõnepuudega(Häidkind, 2008; Kõrgesaar, 2002).

Kõne on üks kõrgema närvisüsteemi funktsioone, mis on omane ainult inimesele. See võime eraldab inimest loomast ning on teinud võimalikuks inimese kui liigi intellektuaalse arengu. Kõne on justkui sild, mille kaudu inimesed vahetavad mõtteid, edastavad infot, väljendavad tundeid. Kõnelemiseks on tarvis ka häält.
Kõne arenguks peavad olema täidetud järgmised tingimused:

eale vastav kehaline ja vaimne areng
õigesti arenenud meeleorganid kuulmis-, nägemis-, ja kinesteetiliste aistingute vastuvõtuks
korras tsentraalne* ja perifeerne** kõneaparaat
terve kõnekeskkond

Huulelõhe korrigeerimine. Allikas Anatomy 1999. Pildistanud I.Veskiväli

* TSENTRAALSED kõnedefektid – muutused kesknärvisüsteemi ehituses või talitluses; seotud kõnekeskuste jne. kahjustustega ajuhaiguse või ajutrauma tagajärjel
** PERIFEERSED kõnedefektid – hingamis-, hääle ja hääldamiselundite väär ehitus, kahjustus või puudulik talitlus; põhjuseks haigused, operatsioonid

Kahjustused jaotuvad:

kahjustatud on kõne tajumine(sensoorne osa)

kahjustatud kõne produtseerimine(motoorne osa)

Lapse organismi üldseisundit ja kõne arengut mõjutavat keskkonda silmas pidades võib kõne arengut takistavad tegurid jaotada:

kõne hiline areng
kõne arengu mahajäämus füüsiliste probleemide tõttu
ebasoodsast keskkonnast tulenev kõne arengu mahajäämus
aju kõnekeskuste kahjustustega seotud kõnepuuded
ekstrapüramidaalteede haigustega seotud kõnepuuded
perifeersete kõneorganite arengu mahajäämusest tingitud kõnepuuded
kuulmiskahjustustest tingitud kõnepuuded
vaimse arengu mahajäämusega seotud kõne arengu iseärasused

Lisada võib, et kõik kõnelised probleemid võivad esineda mitmesugustes raskusastmetes, ulatuses, nad võivad omavahel kombineeruda, iga primaarne defekt lapse (kõne)arengu käigus võib esile kutsuda uusi ehk sekundaarseid muutusi. Mõtlemisainest lapse kõne, selle arendamise ning toetamise seisukohalt annab valdkond kakskeelsus/mitmekeelsus, samuti kutsub ettevaatlikkusele internetikasutuse otstarbekus, kui laps on nendes avarustes omaette seiklemas ja sõnalise osa või artikulatsiooniaparaadi kasutamise poolelt (n. sõna vale hääldus)jäävad teadmised ning oskused vähesteks.

Allpool mõned olulisemad laste ja kõnega seotud teemad.

I Suulised kõnepuuded

Häälepuuded (afoonia, düsfoonia). Afoonia ehk häälekadu on võimetus häälekurde pingutada, mis võib olla tingitud kõri või närvide kahjustusest. Düsfoonia ehk häälepuue on kähehäälsus.

Häälduspuuded on kõnedefektidest kõige sagedasemad. Mitte alati ei kulge lapse kõne arenemine tavapäraselt. Võib erineda juhtumeid, et kõnearengu perioodil lapse kõne erilised iseärasused ei kao, vaid muutuvad patoloogiliseks. See tähendab, et tegemist on häälduspuuetega. Häälduspuuete avaldumine ei erine laste puhul mitte ainult osakaalult puude struktuuris, vaid ka kvaliteedilt. Osadel lastest on paigast ära sõnade häälikstruktuur: valdavad vead on ebaregulaarsed, esinevad asendused ja ärajätmised, teisele lastegrupile valmistab suuremaid probleeme sõnade silbi- ja vältestruktuuri omandamine.

Häälduspuuded võivad olla tingitud:

hääldamisest osavõtvate närvirakkude või – teede kahjustusest (düsartria);
kõneorganite (huuled, keel, suulagi jne.) väärast ehitusest või talitlusest (düslaalia ehk vaeghääldus).

Düsartria on hääldamishäire, mis on tingitud kõneaparaadi innervatsiooni orgaanilisest puudulikkusest ja mis raskendab üksikute häälikute, silpide ja sõnade hääldamist.
Düsartria puhul on hääldamise kõrval kahjustatud ka teised kõne komponendid: hääl, kõne kiirus ja aktsent. Düsartria tekib kesknärvisüsteemi teatud piirkondade orgaaniliste kahjustuste tagajärjel. Need kahjustused kutsuvad esile patoloogilised muutused kõne motoorikas: täieliku või osalise halvatuse. Düsartrikute kõne on nasaalne: hääl vaikne, nõrk, kõnetempo aeglane. Hääldamine on ebaselge. Kahjustatud on kogu hääle süsteem. Vokaalid asenduvad ebamäärase häälikuga ,mis meenutab õ-d või a-d. Ka kaashäälikud on nasaalse kõlaga. Hingamise rütm on häiritud. Kõnelemisel muutub hingamine pinnapealseks ja sagedaseks. Düsartrikute miimika on vaene. Nägu võib olla liikumatu, suu poolavatud, huuled on passiivsed. Neelamine on raskendatud, mistõttu voolab suust sülge.
Düslaalia ehk vaeghääldus on kõnepuue, mille puhul mõni või mitu häälikut moodustatakse valesti, jäetakse hääldamata või asendatakse mõne muu häälikuga. Vaeghäälduseks tuleb pidada ka ülemäära pehmet kõnet 5-6 aastastel ja vanematel lastel. Selle põhjuseks võib olla kas vaimne alaareng või kõnekeskkonnast(n.vanematelt, vanavanematelt) tulenev halb eeskuju.
Füsioloogiline düslaalia ehk eakohane vaeghääldus esineb kõikidel lastel neljanda eluaastani. Ümbritsevate inimeste õiget kõnet kuuldes, kaob eakohane vaeghääldus tavaliselt iseenesest kõneaparaadi täiustudes, kuid mõningatel juhtudel võib muutuda kõnedefektiks.
Funktsionaalne düslaalia ehk talitluslik vaeghääldus on häälduspuue, mis on tingitud kõneorganite ebaõigest asendist või tegevusest hääldamisel. Funktsionaalset düslaaliat võib põhjustada ka lapse liigne tagantkiirustamine kõne arengu ajal.
                R – hääliku vale hääldus - rotatsism.
                S – hääliku vale hääldus - sigmatism.
                K – hääliku vale hääldus - kapatsism.
                J - hääliku vale hääldus - jotatsism.
                L – hääliku vale hääldus - lambdatsism
Rinolaalia ehk ninahääldus, ninaresonaatori ebatäiuslik funktsioon kõnelemisel. Tegemist on ehitusliku või talitlusliku kahjustusega.

Kõne tempo ja rütmi häired

Kogelus - mõjutab kõne rütmi, esineb sõnade või silpide kordusi, sagedane kõne takerdumine. Seda tüüpi kerge ning ajutine düsrütmia on tavaline varases lapseeas, kuid vähesed kõnetakistused võivad jääda püsima ka hilisemas lapse- ja täiskasvanueas.
Kiirkõne - tahhülaalia; ohjeldamatult ülikiire ja ebaselge kõnelemisviis
Aeglane kõne - bradülaalia

Süsteemsed kõnepuuded

Alaalia diagnoos tähistab enamasti rasket kõnepuuet, kuid leidub ka kergemaid juhtumeid, mille puhul täiskomplektist tunnustest jääb midagi puudu (nt hääldusvead on alaaliaspetsiifilised). Eesti keeles saab seda nimetada spetsiifiline kõnearengu puudeks ehk SKAP’iks. Alaaliaga lapsed moodustavad eakohase kõnearenguga eakaaslastega võrreldes oluliselt vähem liitsõnu ning nende iseseisev analüüs ja sõnakomponentide lausesse sobitamine osutub raskeks. Tegemist on hilinenud kõnearengu kõige raskema astmega. Alaalia on kõnedefekt, mis avaldub kõne täielikus või osalises puudumises normaalselt säilinud kuulmise ja intellekti juures. Laps ei omanda sõnade häälikulisi kujusid, ei kujune sõna silbistruktuur. Kõneline aktiivsus on väga madal ning tihti asendatakse häälikuid ja sõnu. Kaasnevad tähelepanu, mälu, mõtlemise ja käitumise hälbed. Alaaliat põhjustavad peamiselt füüsilised traumad enne sündi, mis kahjustavad areneva loote kõnekeskuse ala. Imikueas ja varajases lapseeas aga rasked traumad, düsenteeria, rahhiit, meningiit, tuberkuloos ehk kõik haigused, mis kurnavad last füüsiliselt ja psüühiliselt. Alaalia on jaotatud sensomotoorseks ja motoorseks alaaliaks. Praktikas esineb rohkem sensomotoorne tüüp, kuid puhtal kujul esineb neid vorme harva. Sensoorset vormi peetakse kõige raskemaks. See on kujunenud sensoorse kõnekeskuse vigastuse tagajärjel. Laps on võimeline hääldama üksikuid häälikuid, silpe ja isegi ütlema sõnu aga need ei salvestu talle mällu
Täiskasvanu kõne osaline või täielik kaotus on afaasia.

Kõne üldine alaareng oma kergemates vormides ei pruugi pealiskaudsel suhtlemisel välja paistagi. Sellised lapsed mõistavad üldisi korraldusi, vastavad küsimustele, saavad igapäevategevustes kõneliselt hakkama. Kuid nad ei suuda köitvalt pajatada oma vahvatest tegevustest, huvitavatest muljetest, toredatest soovidest. Nende eneseväljendus on vaene, sõnavara piiratud, laused lühikesed. Selliste lastega tuleb teadlikult arendada erinevaid jutustamise liike: abivahenditena kasutada süžee- ja seeriapilte, lasta lastel rääkida isiklikest kogemustest ja suunavate küsimuste abil hakkama saada ka etteloetud teksti ümber jutustamisega. Alakõne on kõne süsteemne kahjustus, mis avaldub üheaegselt grammatilise ja sõnavaraliste puuetena. Kahjustunud on hääldus, sõnavara, grammatika. Seaduspäraselt arenevad need lapsed füüsiliselt aeglasemalt. Välisteks põhjusteks on last ümbritsevate inimeste valesti artikuleeritud kõne, mis võib olla murdeline, aktsentueeritud või lapse enda kõne imiteering. Sisemisteks põhjusteks on haiguste tagajärjel tekkinud kahjustused kesknärvisüsteemis. Arvesse tuleb võtta ka anatoomilised kõrvalekaldumised artikulatsiooniorganites. Seega hilinenud kõne areng võib olla põhjustatud sünnitraumast või haigusest, mis on vigastanud ajukoore talitlust.
Näide alakõnega laste võimalikust kõnelisest problemaatikast

Kõnepuuded sensoorsete hälvete tagajärjel:

Kuulmispuudega, nägemispuudega, liikumispuudega isiku kõne

Kõnepuuded psüühikahäirete tagajärjel:

Autistlike laste kõne, mutism, valikuline mutism

Kõnepuuded vaimse arengu mahajäämuse tagajärjel:

Vaimupuudega laste kõne, õpiraskustega laste kõne

II Kirjaliku kõne puuded:
Düsgraafia, düsleksia

Ingrid V