Kitsaskohad
Aita laps kõnelema, suhtlema, ennast väljendama, küsimusi esitama, jutustama, kirjutama....
Lapse keeleline areng on seotud tema mõtlemise arenguga ja seda tuleb arengupsühholoogiliselt arvestada.
Kõne arengu oluliseks eelduseks on nägemise, kuulmise ja kompimise normaalne kooskõlastatud areng. Kui lapsega palju tegeleda, laiendada ta silmaringi, kasutada rikkalikku sõnavara, on ka lapse kõne tunduvalt parem ja täiuslikum, kui lastel, kellega suheldakse vähe.
Eelkooliea lõpuks laps kasutab kõnet ja hakkab teadvustama kõne struktuuri, mis on kirjaoskuse omandamise aluseks.
Lapse kõnet peab hakkama arendama kohe, kui laps ilmas olemas. Samas on tähtis ka lapse areng juba emme kõhus. Kuuendal raseduskuul areneb välja kuulmiselund. Kõne on seotud kuulmisega ja nii saab siit kaudselt alguse ka kõne areng. Seepärast just sellest ajast alates võiks ema hakata kõhutitaga suhtlema, temaga rääkima ja temaga koos n. muusikat kuulama.
Kui laps on sündinud, algab kohe vajalik eeltöö selleks, et ta ühel päeval esimesed sõnad ütleks. Tugeva ja kandva kõnelemise vundamendi saavad vanemad lapsele ehitada ikka vaid nendega rääkides ja neile jutustades. Ehkki pisike imik arusaamise märke ei ilmuta, on tal vaja kuulda oma emakeelt ja selle kõla.
Kõnearenduslik töö on väga laiaulatuslik. Kuna lapse kõne arengu eelduseks on normikohane psüühiliste protsesside (taju, mälu, mõtlemine, tähelepanu) areng, siis ei saa kõne arendamist vaadata lahus üldiste kognitiivsete oskuste arendamisest.
Last peab nägema kui tervikut, s.t. kõnet ei saa vaadelda isoleeritult inimese vaimsest, psüühilisest ja motoorsest arengust.
Lapse eakohase arengu korral on kõne koolieaks välja kujunenud. Kõne nominatiivne, üldistav, kommunikatiivne ja reguleeriv-planeeriv funktsioon, kõik peab olema välja kujunenud, s.t. laps peab suutma nimetada asju, üldistada, keele abil suhelda ning oma tegevust planeerida sisekõne abil. Keele vahenditest peavad olema selleks ajaks omandatud:
- sõnade hääliku- ja silbistruktuur;
- liht- ja liitlause mudelid;
- dialoogi ja monoloogi esitamise oskus;
- muutevormide tundmine ning nende kasutamise oskus.
Kui laste sõnavara on rahuldav või kesine, siis sellest omakorda tuleneb halb lausemoodustamise- ja jutustamise oskus.
Lugemise-kirjutamise alusoskused on eakohaselt arenenud psüühilised protsessid ja kõne: tähelepanu, nägemis-, ruumi-, kuulmis- ja rütmitaju, mõtlemine, kõne, mälu ja häälikanalüüsioskus.
Järelikult ei näe raamõppekava ette laste lugemis-kirjutamisoskust enne kooli, vaid valmisolekut nendeks tegevusteks, s.t. lapse psüühiliste protsesside ja kõne eakohast arengut ning arendamist.
Kooliküpsust saab vaadelda ja analüüsida lapse füüsilise, vaimse ja sotsiaalse arengu külje pealt. Algklassiõpetaja peab kooliküpsuseks lapse oskust tegutseda täiskasvanu sõnalise korralduse alusel.
Lapse vajalikud oskused koolis:
- Jutustab eri olukordadest piisavalt täpselt.
- Oskab kirjeldada tuttavate esemete ja nähtuste omadusi.
- Oskab edasi anda oma mõtteid, selgitada olukordi, arutleb, näeb põhjuse- tagajärje seoseid.
- Oskab sobivate sõnadega selgelt väljendada oma mõtteid, valdab mitmekesist sõnavara, küsib tundmatu sõna tähendust.
- Kuulab ja paneb tähele, suudab jälgida ja meeles pidada täiskasvanu seletust.
Ülevaatlikult võib öelda nii: juba varakult on vaja treenida laste arengus tähtsaid valdkondi:
- Tähelepanu ja meeldejätmine
- Taju ja tunnetamine
- Vaatamine ja nägemine
- Kuulmine ja kuulamine
- Mõtlemise arendamine
- Ümbritseva kogemine
- Kõnearendus
- Suhtlemisoskus
| puiki_tabel.jpg |
Vajadusel saad tabeli ka alla laadida.
